Samm ökoloogilise kriisi poole?
Inimtegevuse tõttu Läänemerre jõudnud fosfor ja lämmastik on viinud meie kodumere tõsisesse ökoloogilisse kriisi, mille tunnusmärkideks on mürgised „õitsengud” ja merepõhja hapnikuta piirkonnad. Seetõttu lepiti Läänemere kaitseks loodud Helsinki komisjoni töö raames kokku merre jõudva fosfori ja lämmastiku koguste olulises piiramises. Selleks tuleb pingutada kõigis sektorites, muu hulgas vältida ülemäärast taimetoitainete kasutamist põllumajanduses. Tuues aga mere valgala põllumajandusse fosfaate juurde, jätkame selle ületoitmist.
Fosforiidi kaevandamine suurendab fosfori merre jõudmise riske veelgi, nagu hiljuti nägime idapiiri taga. Kaevandamisega kaasnevad fosfori kaod on paraku levinud mujalgi ega ole vaid meie idanaabri iseärasus. Seni pole veel kirjeldatud veenvalt viisi, mis võimaldaks meil fosforiiti kaevandada ilma kadudeta ja merre jõudva fosfori kogust suurendamata. Et fosforiidi leiukohad kattuvad aga suuresti meie parimate põllumaadega, tekib küsimus kuidas mõjutab kaevandamine põllumajandustootmist? Kuidas on tagatud tootliku põllumaa säilimine kaevanduspiirkondades? Kui fosforiiti kaevandades muudame Eesti põllumaad kasutuskõlbmatuks, siis halvendame oma toidujulgeolekut.
Ent ehk peaks siiski seda varu uurima? Ettevaatliku ja keskkonnanõudeid arvestava uurimise vastu poleks ju iseenesest midagi. Paraku on seni ikka olnud nii, et kui uurimise peale on juba hulk raha kulutatud, on hiljem raske kaevandamisest keelduda. Lahendusena on pakutud, et uuringuid teeb riik. See ehk isegi toimiks, kui riigil raha puu otsas kasvaks. Millise kulutuse peaks riik tegemata jätma või milliseid makse tõstma, et fosforiiti uurida? Praegu kavandatakse ju hoopis ressursi- ja keskkonnatasude vähendamist. Loomulikult peaksid ülikoolid meie maa geoloogilist ehitust edasi uurima, sealhulgas miks ka mitte fosforiidi leiukohti. Spetsiaalseid fosforiidi uuringuid aga pole praegu küll vajadust teha.