Uurisime erinevatelt taastuvenergia arendamisega tegelevalt huvipoolelt, kuidas tajutakse taastuvenergiale ülemineku edusamme ja millised on järeleaitamist vajavad kohad ning kuidas neid lahendada. Viimasena on teie ees intervjuu kliimaministeeriumi rohereformi osakonna kohalike omavalitsuste nõuniku Rene Reisneriga.
Milline on Teie arvates taastuvenergiale ülemineku seis Eestis?
Kõige olulisem siht, mille suunas liigume on saavutada aastaks 2030 võimekus toota Eestis taastuvelektrit samas mahus, mida Eestis tarbime. Seetõttu on taastuvenergia ülemineku keskmes tuulikute planeerimine ja ehitamine. Hetkel on meil taastuvelektri tootmisvõimsust pisut rohkem kui 1200 MW, sellest ligikaudu 680 MW tuleb päikeseelektrijaamadest, 450 MW maismaa tuuleparkidest ja 150 MW biomassi koostootmisjaamadest. Aga 2030ks peaks see võimsus olema meil ca 4500 MW, millest tuulikute osa oleks 2850 MW, päikseelektrist 1500 MW ja biomassi osa 150 MW.
Võib küsida, et kas eesmärgi saavutamine on 2030 aastaks on realistlik. Hetkeseisu vaadates on see realistlik. Taastuvelektri tootmisvõimsuse kasvu näeme praegu eeskätt tuuleparkide arendamises. Tuuleparkide planeeringuid on kavandatud ca 4000 MW mahus. Seda on tunduvalt rohkem kui vaja oleks, ent siinjuures tuleb arvestada seda, et plaanitavatest võimusustest realiseerub pisut üle poole. See on tingitud sellest, et planeeringu koostamise ja keskkonnamõjude hindamise käigus tuleb arvesse võtta looduslikke tingimusi, liikide ja elupaikade kaitsevajadusi, aga ka tuulikute läheduses elavate inimeste ning maaomanike huve.
Lisaks tootmisvõimsusele tuleb arendada ka võrku. Praegune võrk suudab vastu võtta ca 3000 MW tootmisvõimsusust, eesmärgi saavutamiseks on vaja vastuvõtuvõimekust aga suurendada. Ka selles osas töö käib. Nii tuule- kui ka päikseparkide rajamisel võetakse arvesse ka võrkude olemasolu ja vastuvõtuvõimekust nii praegu kui tulevikuperspektiivis. Üldiselt ei ole kellelgi huvi ehitada tuulikuid ja päikseparke sinna, kus puudub perspektiiv toodetud elektrienergia võrku andmiseks.
Kokkuvõtteks, meil on Eestis hetkel menetluses erinevates etappides 60 planeeringut, mis näevad ette tuuleparkide ehitamist. Planeeringute ja tuuleparkide arendamisega on hõivatud 29 omavalitsust.
Mis on siiani hästi läinud?
Esiteks, taastuvelektri kasutuselevõtu ettevalmistamise poolelt on hästi läinud selles osas, et enamasti nii omavalitsused, arendajad kui ka kohalikud elanikud Eesti erinevates piirkondades suhtuvad plaanidesse tõsiselt ning pühendunult. Kõik osapooled annavad endast parima, et tekitada Eestis juurde võimalusi puhta elektri saamiseks. Samuti mõistetakse, et see ei ole lihtsalt hoogtöö, mis on vaja tähtajaks ära teha, vaid ka laiem kohaliku elu ja Eesti arengu küsimus. Nii tuule- kui ka päiksepargid aitavad lisaks puhtale elektrile tagada suurema energiasõltumatuse ning odavama elektrihinna. Näiteks selleks, et tagada ettevõtlusele soodsad tingimused konkurentsis püsimiseks, peame võimaldama puhta ning soodsa hinnaga elektri kättesaadavuse üle Eesti.
Teiseks, on muljetavaldav, millise tõsidusega ja detailsusega teevad erinevad osapooled koostööd tuuleparkide planeeringute ettevalmistamisel. See puudutab ühe näitena ka keskkonnauuringuid. Ülima detailsusega inventeeritakse potentsiaalseid arendusalasid, tehakse seal kindlaks kõik olulised liigid, elupaigad ja nende levikualad, et välistada mistahes negatiivne mõju ümbritsevale keskkonnale.
Kolmandaks tuleb rõhutada, et oluline on kogu protsessis olnud ka tuulikutasu süsteemi rakendumine, mis lisaks kõikidele muudele meetmetele, mida negatiivsete mõjude leevendamiseks rakendatakse, toob rahalist tulu nii kohalikele elanikele kui ka omavalitsustele. See on otsene kasu tuulepargi läheduses elavatele inimestele.
Mis on taastuvenergiale ülemineku puhul kõige keerulisem? Miks?
Kõige keerulisem on selgitustöö ja võitlus valeväidete ja eelarvamustega. Näiteks levivad ikka kahtlused ja väited tuuleparkide negatiivsete mõjude kohta, hoolimata sellest, et uuringud ja teaduslikud faktid on need valeväited ümber lükanud.
Üks suurimaid hirme on negatiivne mõju inimese tervisele, mis tuleneb tuulikust tekkivast infrahelist. Paljud uuringud (Shah, A. H., Sucameli, C. R. & Bottasso, C.L (2024); Schreckenberg, D., Belke, C., & Benz, S. L. et al (2023)) näitavad, et see mõju tervisele ei ole tõendatav.
Siinkohal on siiski oluline silmas pidada, et mistahes muresid ja mõjusid tuleb vaatamata varasematele teadmistele iga uue projekti jaoks keskkonnamõju hindamise käigus ikkagi hinnata, et igakordselt arvesse võtta konkreetse tehnoloogia ja asukoha eripärased ning välistada mistahes negatiivsed mõjud ümbritsevale keskkonnale ja inimese tervisele.
Samuti tõusetub aeg-ajalt mure, mis saab tuulikutest 30 aasta pärast, näiteks kardetakse, et kasutusest kõrvaldatud tuulikuid hakatakse maasse kaevama. Tänased teadmised ja praktikad (Seddiqui et al., "A Material Passport Ontology for a Circular Economy"(2024); Olivera et al., "Design and manufacturing with 3D printing and life cycle analysis of a recyclable polymer-based H-Darrieus wind turbine," Engineered Science (2024); Rasila, "Tuulivoimaloiden lapojen kierrätys," LUT University (2024); Tomczak et al., "Alternative and biobased materials for small wind turbines," AIP Conference Proceedings (2024); Thakur & Kumar, "Technologies Based on Reusable Wind Turbine Blades," Wiley Online Library (2024)) näitavad, et tuulikust 90% on materjalid, mida saab taaskasutada. Samuti pakutakse üha enam uusi lahendusi ka keerulistele tuulikulabadele, et neile mõnekümne aasta pärast uus kasutusotstarve leida. Levivad ka arvamused, et kusagil on kõik juba ära otsustatud ning kohalike inimeste arvamus kedagi ei huvita. Tuuleparkide arendamise protsess on taotluslikult tehtud nii, et võimaldada kõikidel asjast huvitatud isikutel planeerimisprotsessis osaleda, küsida küsimusi, nõuda selgitusi ja saada vastuseid. Keskkonnamõjude hindamine, mis tuuleparkide planeerimisel tehakse, peab andma vastused kõikidele muredele, kahtlused ja kõhklused kindlaks tegema, ära põhjendama ja pakkuma lahendused.
Milles peaks esmajoones kokku leppima või mida tegema, et neid raskusi ületada?
Kõige olulisem on aru saada asjaolust, et me peame liikuma põlevkivist elektri tootmiselt üle taastuvatest allikatest puhta elektri tootmisele. Põlevkivist toodetud elekter omab keskkonnale laialdast ja pöördumatut negatiivset mõju, seda nii kasvuhoonegaaside tekke, aga ka näiteks põhjaveevarude kahjustamisega. Samuti muutub ajas põlevkivist elektri tootmine üha kallimaks ning seetõttu pole ka majanduslikult otstarbekas sel viisil jätkata.
Eesti ettevõtete konkurentsivõime tagamiseks peab meil olema kohapeal saadaval puhas ning soodsa hinnaga elekter. Kui seda ei ole, siis oleme konkurentsist väljas. Näiteks toodete ja teenuste hankimisel võetakse juba täna arvesse seda, milline on nende toodete ja teenuste keskkonnajalajälg. See tähendab seda, kui palju toodete või teenustega tootmisega seoses on keskkonnale negatiivset mõju tekitatud. Põlevkivist toodetud elektriga me seda jalajälge väiksemaks ei saa. Taastuvatest allikatest toodetud elektriga aga saame puhta energia ja suudame ka selle hinda hoida madalamal.
Samuti on oluline leida ühine mõistmine selles, et meil on vaja energiasõltumatust. Sõltumine ühest elektritootmise allikast ei taga meile sõltumatust. Samuti ei taga sõltumatust lootus saada elektrit naaberriikidest. Parim lahendus selleks on kohapealne hajutatud elektrienergia tootmine. Seda saame teha praegu nii tuulikuid kui ka päikseparke ja salvestusvõimekust luues.
On oluline samuti mõista, et kõik ei muutu kohe ega üleöö ning üleminek võtab aega. Lisaks tuulikutele ja päikseparkidele on vaja ka elektrivõrke ja salvestusseadmeid, samuti uusi tehnoloogiaid veelgi suurema paindlikkuse ja energiasõltumatuse saavutamiseks. Need arengud aga käivad käsikäes, kui tekib elekter, siis ka võrgud kuhu seda suunata ning salvestusseadmed kuhu seda salvestada.