Pariisi
leppe rakendamiseks lepiti kokku üsna põhjalik, 133 lehekülje
pikkune reeglitekogu. Diplomaadid usuvad, et see reegliraamat on
piisavalt tugev tööriist, millega saab hoida ära kõige hullemad
kliimamuutuse mõjud, aga üksnes siis, kui sellega kaasneb tugev poliitiline tahe ja juhtimine.
Küsimus
jääb, kas seda poliitilist juhtimist on või ei ole? Kahjuks ei
tulnud Katowice’is avaldust selle kohta, et riigid tõstaksid oma
ambitsioone 2020. aastaks. Arvestades, et meil on IPCC viimase
raporti kohaselt aega vaid 12 aastat tegutsemiseks, siis on
kliimategevuste kiirendamine vajalik juba 2020. aastal ja seda ei saa
lükata kusagile kaugele tulevikku.
Sellise
globaalse leppe puhul võivad pea kõik olla ühel meelel, kuid mõni
kangekaelne osaline võib kogu kohtumise tulemust rikkuda. Riikide
poliitiliste erimeelsuste ilmekaks näiteks on juba esimesel kohtumise
nädalal tõstatunud vastuolu, kuidas IPCC viimane raport vastu
võtta. Lõpuks otsustati USA, Venemaa, Saudi Araabia ja Kuweidi
nõudmise tõttu tervitada IPCC raporti õigeaegset valmimist, selle
asemel, et tervitada selle tulemusi. Sellises väikeses sõnastuse
muudatuses on sees tugev poliitiline alatoon – osalised ei võta
kuidagi kohustust selles raportis toodud hoiatusi tõsiselt
arvestada.
Läbirääkimiste
blokeerijana paistis lisaks eelnevatele naftariikidele veel silma
Brasiilia, kes eelistab selgelt ärihuvisid keskkonnale ning seisis
tugevalt selle eest, et reegliraamatus oleksid nõrgemad reeglid
süsiniku bilansi arvestamisele. See aga võib viia süsiniku
topeltloendamiseni, millega ei saanud teised osalised nõustuda ning
otsus riikidevahelise süsinikukrediidi ostmise ja müümise üle
plaanitakse teha 2019. aasta kohtumisel.
Olulisena
tuleb veel välja tuua, et kui varem olid kliimapoliitikas erinevad
reeglid arenguriikide ning arenenud riikide jaoks, siis Pariisi
reegliraamatu paika panemisega need piirid hägustusid. Nüüd on
kõikide riikide jaoks ühesugused reeglid, kuid vaesematele
riikidele on lubatud selle sees paindlikkus, kui nad seda vajavad.
Kokkuvõttes
tehti suur samm edasi Pariisi leppe rakendamiseks, kuid oodatud
lubadust ambitsioone selgelt tõsta ei tulnud. Aasta 2019 on väga
oluline, kuna selle jooksul teevad riigid ära olulise töö oma
riiklike panuste ehk NDCde uuendamiseks. Ka Euroopa Liidul oleks vaja
üle vaadata oma eesmärk lähtudes uusimast kliimateadusest.
......................
"Kokkuvõttes
tehti suur samm edasi Pariisi leppe rakendamiseks, kuid oodatud
lubadust ambitsioone selgelt tõsta ei tulnud "
...................
Hetkel
on ELi eesmärk vähendada heitkogust 2030. aastaks 40%, kuid see on
selgelt liiga vähe, et anda vajalik ja õiglane panus ohtliku kliimamuutuse peatamiseks. Eesti peaks võtma siin tugeva
positsiooni, et EL oma eesmärke suurendaks, nagu näiteks on võtnud
Euroopa Parlamendi saadikud, kes toetavad seda, et peaksime vähendama
oma heitkogust vähemalt 55% võrra.
Kui räägime Eestist kui uuendusmeelsest väikeriigist, siis siin on
koht, kus saaksime seda ka näidata. Kõrgemad eesmärgid tulevad
kahtlemata kasuks ka meie aina arenevale taastuvenergia- ja
rohetehnoloogiaettevõtlusele.
Järgnevad
aastad on planeedi stabiilsena hoidmise seisukohast kriitilised ja
vajavad poliitilist julgust ja ambitsioonikat tegutsemist, mitte vaid
ilusaid sõnu.