Ajal, mil kogu Euroopa teeb samme süsinikuheite nullini vähendamise suunas, planeerib Eesti Energia Auverre juba töötava põlevkiviõlitehase kõrvale veel kuni nelja uue õlitehase rajamist. Põhjendatult on taoliste plaanide osas enim mures Sillamäe elanikud.
Ärevaks peaks tegema see aga ka Eesti teisi elanikke, sest küsimus ei ole üksnes Sillamäe õhusaastes. Sellise tegevusega astume vabatahtlikult aastateks lõksu, mille põlevkiviõlitehased ja neile tooraineks vajalike uute põlevkivikaevanduste rajamine meile seavad.
Õlitehas on palju enam kui õhusaaste Sillamäel
Kohalikule kogukonnale valmistab esmajärjekorras peavalu uute tehastega kaasnev õhusaaste, millega see piirkond juba niigi maadleb. Keskkonnamõju strateegilise hindamise (KSH) toel lubavad arendajad õhusaaste vähenemist, öeldes, et Sillamäe häiringud on seotud vana õlitehasega ja uued Enefit 280 õlitehased on puhtamad ning tekitavad vähem saastet.
Õlitehaste keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne toob välja:
- õlitehase laiendamise osa kogu energiakompleksi välisõhu saasteainetest on väga väike, moodustades vähem kui 10% 2016. aastaks väljakujunenud heitestsenaariumist;
- vanade energiaplokkide järk-järguline sulgemine tulevikus langetab aastaks 2024 välisõhku paisatavate saasteainete absoluutkogust võrreldes praegusega 70-80 protsenti.
Isegi kui vanade elektrijaamade planeeritud sulgemise tõttu õhusaaste väheneb, õlitootmise tõttu õhusaaste protsent siiski omakorda suureneb ja ei jää väiksemaks kui 10 protsenti 2016. aastal koostatud heitestsenaariumis, nagu lubab praegu koostatav keskkonnamõju strateegilise hindamise aruanne.
Piirkondlik saastekoormus mängib olulist rolli kogu Eesti kasvuhoonegaaside heite vähendamisel. 2017. aasta OECD keskkonnaraporti kohaselt on Eesti majandus OECD riikide võrdluses ülekaalukalt süsinikumahukaim
See tähendab, et majanduses toodetud hüvede kohta paiskame atmosfääri suurimas mahus kasvuhoonegaase ning ületame sellega OECD keskmist näitajat üle kahe korra. Ka ühe elaniku kohta on meie CO2 jalajälg Maailmapanga andmetel üks maailma suuremaid, olles oluliselt kõrgem kui näiteks naftariikidel Venemaal, Liibüal ja Iraanil.
Eesti konkurentsitult suurim CO2 heite allikas on põlevkivisektor. Põlevkivi kaevandamise ja töötlemise keskkonnamõjud on väga suured. Põlevkivi otsepõletamise asendamine põlevkivi kuumutamisega sellest õli saamiseks võib esmapilgul tunduda positiivse arenguna keskkonnakoormuse kontekstis, kuid on seda vaid väga lühiperspektiivses vaates.
Mugavusstsoonist väljumata uusi fossiilkütustest sõltuvaid tehaseid luues astume sammu tagasi. Praegu on aga ainumõistlik teha otsuseid, mis viivad meid edasi ja milles fossiilkütustel kohta ei ole. Eesti peab oma süsinikuheidet vähendama praegusest oluliselt suuremas koguses, kui seda praegu astutavad sammud võimaldavad, ning pöörama lõplikult selja sõltuvusele fossiilkütustest.
Planeeritavad põlevkiviõlitehased tuginevad vananenud plaanidel
Planeeritavad põlevkiviõlitehased on vastuolus rahvusvaheliste kliimaneutraalsuse poole liikuvate visioonidega ja tuginevad väheambitsioonikatele sisuliselt iganenud plaanidele.
Juba 2018. aasta novembris avaldas Stockholmi Keskkonnainstituudi Tallinna keskus analüüsi, milles tõdetakse, et Eesti seni kavandatud meetmed ei võimalda täita isegi aastaks 2030 energiamajanduse arengukavas (ENMAK) ja kliimapoliitika põhialustes seatud eesmärke, rääkimata siis 2015. aastal sõlmitud Pariisi kliimakokkuleppe eesmärkidest.
Seega oleme nende eesmärkide elluviimisel ajale jalgu jäämas. Selle kõige valguses on eriti kohatu KSH järeldus, mille kohaselt peaks põlevkiviõli tootmine maksimaalse tootmismahuga arengustsenaariumi järgi olema kliimale avaldatava mõju osas eelistatuim.
Vajadus põlevkiviõlitehast rajada tugineb paraku aga just sel samal uutele teadmistele jalgu jäänud ENMAKil, mille ambitsioon ja eesmärgid on praeguseks juba vananenud. ENMAK on koostatud aastatel 2013-2014, kui Pariisi kliimakokkulepe ja sellele järgnevad sammud süsinikuneutraalsuse poole liikumise suunas veel laual ei olnud.
Edasiste investeeringute planeerimine põlevkivitööstusesse ja energeetikasektori arendamine ei tohi süüdimatult neid vananenud eesmärke kasutada õigustusena sulgeda Eesti veel mitmeks järgnevaks aastakümneks saastavasse ja tagurlikku energiasüsteemi.
Keskkonna nimel juba kolmandat kuud riigikogu ees streikivad koolilapsed juhivad samuti tähelepanu justnimelt selliste oluliste ja kaugelevaatavate otsuste tegemise julguse olulisusele. Toast lahkudes tule kustutamine, nagu soovitas noortele peaminister Jüri Ratas, ei aita õlitehaste küsimuses.
Õli ei mahu valemisse
Rahvusvahelised arengud näitavad ilmselgelt energiasektori üha vähenevat sõltumisvajadust fossiilkütustest toodetud energiast. Eesti peab sellega kaasas käima, et olla ka tulevikus konkurentsivõimeline ja majanduslikult edukas riik.
Võttes arvesse Eesti rahvusvahelist kohustust CO2 heidet vähendada, ei ole planeeritavate põlevkiviõlitehaste vajaduse üle otsustamisel vähemtähtis ka asjaolu, et õli müügil paiskuvad CO2 emissioonid õhku eksportriigis, ja seega võib Eesti keskkonnakoormuseks pidada ka neid, Eestist väljaspool tekkivaid heiteid.
Praegused plaanid Auvere põlevkiviõlitehast laiendada ja CO2 emissioone energiasektoris vaid veidi vähendada, ei ole tõsiseltvõetavad sammud Eesti süsinikuheite vähendamiseks ega kliimamuutusega tegelemiseks.
Pigem vastupidi - püsime fossiilkütuste lõksus ning lisaks vähendavad sellised arengud jõuliselt taastuvenergia edendamise võimalusi. Põlevkivitööstuse laiendamisest, sh põlevkiviõlitehaste rajamisest tuleb hoiduda. See ei mahu majandusele ja kliimale parimat lubavasse valemisse.
Tuleb suunata kogu energia sellesse, et loobuksime põlevkivienergeetikast hiljemalt aastaks 2030. Samuti tuleb koostada plaan täielikult taastuvenergiale üleminekuks.