Märke sellest, et tänased lapsed tunnevad oma tuleviku pärast tõsist muret, on näha juba kogu maailmas. 16-aastane koolitüdruk Greta Thunberg on oma põlvkonna esindajana viimastel kuudel öelnud avalikult ja ilustamata välja, mida ta täiskasvanutest ja nende saamatusest saastamise lõpetamisel arvab. Vähemalt 15 riigis on tuhanded koolilapsed hakanud kliimamuutuse tõttu streikima. Meile lähematest riikidest on see juba juhtunud Soomes, Taanis ja Saksamaal. On ainult aja küsimus, mil liikumine jõuab Eestisse.
Kellele teeb muret ennekõike majanduse käekäik, neile peaks korda minema teadmine, et Euroopas on kliimamuutusega seotud ekstreemsed ilmastikuolud perioodil 2010-2016 põhjustanud iga-aastaselt vähemalt 12,8 miljardi EUR suuruse kahju. Jättes õigeaegselt tegutsemata, võib see aastaks 2080 ulatuda 190 miljardi euroni.
Kas valimised toovad Eestis muutuse?
Võrreldes nelja aasta taguse ajaga on kliimamuutuse teema ka Eesti erakondade valimislubadustes selgemalt laual. Hiljutisel erakondade avalikul kliimadebatil nägi suurem osa erakondade esindajatest kliimamuutust tõsise väljakutsena ning oli valmis juba lähiaastatel tegema Eesti kliima- ja energiapoliitikas olulisi muutusi.
Eesti peamine väljakutse sel teel on väljumine põlevkivienergeetikast, mille tõttu Eesti on Euroopa Liidu üks saastavamaid riike inimese kohta. Eesti praegustes plaanides - 2017. a kinnitatud kliimapoliitika põhialustes aastani 2050 ning energiamajanduse arengukavas 2030 - seda eesmärki võetud ei ole, pigem soovitakse põlevkivi kasutamisega jätkata, kuni seda jätkub. Sama liini jätkab uus kliima- ja energiakava 2030, mille eelnõu läks Eesti poolt Euroopa Komisjonile teele detsembris.
Hea üllatusena toetas veebruarikuise kliimadebati osalistest enamik ideed, et Eesti teeks põlevkivienergeetikast väljumiseks eraldi plaani, ning mitmed leidsid, et põlevkivienergeetikast väljumine ja 100% üleminek taastuvenergiale peaks toimuma hiljemalt aastaks 2030.
Pilt oli hoopis teine möödunud aasta oktoobris, mil Riigikogu arutas rahvaalgatust põlevkivienergeetikast väljumise ehk PÕXITi plaani väljatöötamiseks. Toona olid parlamendierakondade esindajad idee osas ettevaatlikud või koguni skeptilised. Tunnistati, et põlevkivitööstus tekitab küll probleeme ega ole pikas perspektiivis jätkusuutlik, ent ületamatuna nähti Ida-Viru piirkonna tööhõive probleemi, kuna põlevkivitööstuses on otseselt hõivatud ca 7000 inimest.
Niisiis on viimaste kuudega teatav nihe vähemalt pealtnäha toimunud. Optimistlikumat tooni on valimistel lisanud paletti ennekõike parlamendivälised tulijad – Eestimaa Rohelised, Eesti 200, Elurikkuse Erakond, kes näevad taastuvenergiale üleminekus pigem lahendusi ja võimalusi. Ent ka sotsid parlamendierakonnana on sügisesest ebamäärasusest üle saanud ning käinud oma programmis välja konkreetsed sammud ja ajakava põlevkivienergeetikast väljumiseks.
Kes pakub tegelikke lahendusi?
Uues kliimakavas, mis Eesti kliimapoliitikat lähiaastatel hakkab suunama, tuleks näha ette selge tegevusplaan fossiilkütustest väljumiseks. Eesti puhul tähendab see esimese sammuna otsust ja kava põlevkivienergeetikast loobumiseks. See ei tähenda üleöö põlevkivi kasutamisest loobumist, vaid sammude kirjeldamist, mida peame võtma aastani 2030, et põlevkivisõltuvusest vabanemine läheks võimalikult sujuvalt.
Jah, selle juures on vaja lahendada ära küsimused, mis saab Ida-Viru töökohtadest ning millest hakkame tulevikus elektrit tootma. Mõistlik on seejuures vahetada kogemusi ka teiste Ida-Euroopa riikidega, kes seisavad silmitsi samade väljakutsetega. Laias plaanis on uuringud näidanud, et targal toimimisel tooks fossiilkütustest loobumine ja üleminek taastuvenergiale kogu Euroopa Liidus kaasa suurema majanduskasvu ning suurendaks töökohtade arvu. Kogu EL-s võib nullemissioonini jõudmise plaan luua juurde 2,1 miljonit lisatöökohta Selle poole võiks püüelda ka Eesti.
Ka veebruari alguse erakondade kliimadebatist jäi kõige positiivsemana kõlama mõte, et ambitsioonikas tegutsemine aitab kaasa ka meie majandusarengule, eelkõige taastuvenergia ja rohetehnoloogiate ettevõtluse näol. Seda võimalust tõid välja pea kõik erakonnad, eriti aga SDE, EER, ERE, Reform ja Eesti 200.
Erakondade valimisprogramme lugedes selgub aga, et hetkereitingus esikohti jagavad Keskerakond ja Reformierakond ei plaani kõlavatest väljaütlemistest hoolimata riiklikus poliitikas märkimisväärseid muudatusi teha – kumbki neist ei ole põlevkivienergeetikast väljumist tegelikult plaani võtnud. Sama käib ka Isamaa kohta. EKRE programm hakkab silma sellega, et seal kliimamuutust väljakutsena üleüldse ei mainita; valimiseelses debatis on EKRE esindajad teemat pigem naeruvääristanud.
Selgepiirilisemad plaanid nii põlevkivist väljumise aja kui sellega koos Ida-Viru küsimuse lahendamise osas on sotsidel, Eesti 200-l (lausa eraldi peatükina Ida-Viru strateegia kohta) ja Eestimaa Rohelistel. Rahastus selleks, sealhulgas Ida-Viru arengu toetamiseks ja sujuva ülemineku tagamiseks peaks nii sotside kui roheliste arvates tulema ennekõike põlevkivi ressursitasudest. Samu põhimõtteid toetab ilmselt ka Elurikkuse Erakond, kelle programm jääb ses küsimuses aga napisõnaliseks ja üldiseks.
Eesti
uus kliimakava kinnitatakse 2019. aasta lõpuks. Eesti valitsusel
jääb pärast valimisi veel umbes pool aastat, et võtta poliitikas
kaasaegne ja tulevikule suunatud kurss. Kuhu edasi läheme, sõltub
sellest, keda pühapäeval valime.
Kärt Vaarmari on Eestimaa Looduse Fondi kliimaprogrammi koordinaator.
Artikkel ilmus 02.03 EPLi arvamusveebis.