Miks selline küsitlus? Euroopa Komisjon avalikustas strateegilise visiooni “Puhas planeet kõigile”, mis seab eesmärgiks jõuda 2050. aastaks kliimaneutraalse majanduseni. Selle visiooni alusel valmib pärast liikmesriikides toimuvaid arutelusid lõplik Euroopa Liidu strateegia, mis esitatakse 2020. aastal ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni kohtumisel. Koostatav strateegia määrab, kas meil on lootust pidurdada kliimamuutused enne 1,5 kraadi piiri ning kas Euroopa Liidust saab julge teenäitaja kliimaneutraalsuse poole liikumises.
Selleks, et vastamist lihtsustada, tegi kliimamuutused.ee lühiülevaate visioonidokumendi sisust ning jagame ka Eestimaa Looduse Fondi, Eesti Rohelise Liikumise ja Keskkonnaõiguse Keskuse ühiseid vastuseid, millest saab vastamisel inspiratsiooni ammutada.
Küsimustele saab vastata SIIN.
Taustaks: kokkuvõte dokumendist „Puhas planeet kõigile”
Visiooni koostamiseks uuriti kolme erinevat tüüpi stsenaariumit:
1. kategooria stsenaariumid saavutasid kasvuhoonegaaside heite vähenemise -80% aastaks 2050 võrreldes aastaga 1990. Nende hulgas oli 5 erinevat stsenaariumit, mille eesmärgiks oli saavutada „tugevalt alla 2 kraadi” soojenemine.
2. kategoorias oli üks üleminekustsenaarium (stsenaarium nr 6), mis kombineeris eelnevat viite ja sellega saavutati -90% heite vähenemine.
3. kategooria püüdleb 1,5 kraadi piiresse jäämist ehk selleks vajalikku süsinikuneutraalsust aastaks 2050. 7. stsenaariumis on suurem tähtsus biomassil ja süsiniku püüdmise tehnoloogiatel, et tekkivat heidet tasakaalustada. 8. stsenaarium toetub vähem tehnoloogilisele edule ja rohkem ELi ettevõtluse ja tarbimise mustrite muutumisele ringmajanduse suunas.
Visioonidokumendis on nenditud, et esimeste stsenaariumitega ei ole võimalik kliimaneutraalsust 2050. aastaks saavutada. Sellisel juhul liigutakse kliimaneutraalsuse poole järk-järgult edasi pärast sajandi keskpaika. Dokumendis on mitmes kohas viidatud viimasele IPCC raportile ja seal välja tulnud vajadusele piirata soojenemine 1,5 kraadi piires, mida on võimalik saavutada ainult juhul, kui aastaks 2050 on maailm jõudnud süsinikuneutraalsuseni.
Kirjas on, et Euroopa peaks siin olema teenäitaja ja teistele riikidele eeskujuks. Siiski on dokumendis endas jäetud veidi lahtiseks, millist stsenaariumit kasutada (seal ei ole selge sõnaga öeldud, et tuleks valida 7. või 8. stsenaarium, mis jõuavad süsinikuneutraalsuseni 2050. aastaks, kuigi lk 25 on need joonisel välja toodud). Öeldakse, et süsinikuneutraalsus saavutatakse, kui kõiki variante kombineerida. Kirjeldatud on raamistikku selle saavutamiseks ning valdkondi, millele tuleb poliitikates enim tähelepanu pöörata.
Dokumendist tuleb ka välja, et süsinikuneutraalsuseni jõudmiseks ei piisa vaid kasvuhoonegaaside heite vähendamisest, vaid tuleb tegeleda ka heitega, mida ei ole võimalik kõrvaldada. See tuleb siduda kas maakasutuse abil või süsiniku sidumise tehnoloogiatega. Üht suurimat potentsiaali nähakse bioenergia kasutamisel tekkiva süsiniku sidumises.
Julgustava sõnumina on visioonidokumendis kirjas, et viimatise IPCC raporti kohaselt on 1,5 kraadi piiresse jäämine teostatav, kui tegutseme kohe ja kasutame koordineeritult kõiki meie käsutuses olevaid vahendeid.
Mida vastavad keskkonnaühendused?
Eestimaa Looduse Fond, Eesti Roheline Liikumine ja Keskkonnaõiguse Keskus koostasid omalt poolt ministeeriumi küsimustele alljärgnevad vastused, millest võib vastamisel abi olla ka teistel.
1. Kas pooldate Euroopa Liidu kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamise eesmärgi seadmist selliselt, et aastaks 2050. on Euroopa nö süsinikuneutraalne?
Jah, pooldame, et hiljemalt 2050. aastaks peaks olema EL süsinikuneutraalne. Leiame, et see on ainuvõimalik variant, kuna vajalik on kliimasoojenemine peatada enne 1,5 kraadi piiri.
2. Mis on teie arvamus Euroopa kliimapoliitikast?
ELi kliimapoliitika on maailma mõistes ambitsioonikas, kuid kuna väljakutsed on suured, siis on ka ELil raskusi piisavalt ambitsioonikate eesmärkide seadmisega ja nende ellu viimisega. Lootust annab, et IPCC viimase raporti kohaselt on 1,5 kraadise soojenemise piiresse jäämine võimalik, kui tegutseme kohe ja kasutame koordineeritult kõiki meie käsustuses olevaid vahendeid. Euroopa Liidu visioonidokument näitab, et selleks on piisavalt tahet ja võimekust, mis on väga positiivne. ELi liikmena peab ka Eesti oma ambitsioone tõstma ja rohkem pingutama, et seatud eesmärke täita. Samuti on hea, et EL pakub kliimameetmete jaoks rahastust, mida on ka Eestil võimalus kasutada.
3. Kas teie meelest panustab Eesti piisavalt kliimaeesmärkide täitmiseks?
Eesti pikaajaline visioon vähendada heitkogust 80% aastaks 2050 ei ole piisav panus, et jääda vajaliku 1,5 kraadise soojenemise piiresse. Eesti kliimapoliitika põhialused valmisid enne 2018. aasta sügisel avalikustatud IPCC raportit, kust selgus vajadus saavutada juba 2050 aastaks süsinikuneutraalsus. Eesti peab lähtuvalt uuest teadmisest oma eesmärgid ümber vaatama ning süsinikuneutraalsuse eesmärgi koostamisel olevasse Riiklikusse energia- ja kliimakavasse sisse kirjutama.
Hetkel ei ole Eestil selget plaani, kuidas jõuda 80% heite vähendamiseni, rääkimata süsinikuneutraalsuse saavutamisest. Eesti on inimese kohta ELi suurim saastaja Luxemburgi järel ning ei tegele selle probleemiga kaugeltki piisavalt. Eesti peaks kiiremas korras (hiljemalt aastaks 2020) koostama põlevkivist väljumise plaani, mis on suurim kasvuhoonegaaside heite tekitaja Eestis.
Ka 2030. aastaks seatud eesmärkide saavutamiseks on Eesti tegevus liiga vähene - SEI hiljutise uuringu „Kas Eesti täidab Pariisi kliimakokkulepet” kohaselt ei ole praegused meetmed selleks piisavad.
4. Kas näete rahvusvahelist kliimapoliitikat kui head võimalust Eesti rohetehnoloogjate ja innovaatiliste lahenduste eksportimiseks maailmaturule?
EL näeb suurt majanduslikku potentsiaali kliimaneutraalsele majandusele üleminekus. Ka Eesti peaks siin nägema võimalust, millest tuleb kiirelt kinni haarata. Eesti on piisavalt väike ja paindlik, et kiirelt suunda muuta ja kasutada ära aina enam suurenevat nõudlust rohetehnoloogiate ja kliimalahenduste järele. Ka ettevõtted vajavad investeeringuotsuste tegemiseks kindlust riiklike poliitikate osas ning seega on riigil oluline anda märku, et see on valdkond, kuhu on ettevõtetel kasulik teha oma pikaajalised investeeringud. See tähendab, et Eestis tuleks lõpetada igasugune fossiilkütuste otsene ja kaudne toetamine ja suunata see raha teadusesse ja ettevõtlusesse, mis arendab kliimainnovatsiooni.
5. Mis oleksid Teie silmis ambitsioonika kliimapoliitika eelised/puudused Eesti jaoks?
Nagu ka visioonidokument välja toob, on üheks oluliseks eeliseks majanduse areng ja töökohad, samuti positiivne mõju tervishoiule ja keskkonnale. Kliimaneutraalsele majandusele üleminek on pikemas plaanis ainult kasulik, sest vastasel juhul ulatuvad kulud miljarditesse eurodesse. Näiteks väheneks visioonidokumendi kohaselt ELis tervishoiule kulutatav summa 200 miljardi euro võrra aastas (kasvuhoonegaase tekitavate sektorite tegevus põhjustab ca poole miljoni inimese enneaegset surma). Dokumendis on leitud, et EL peaks suurendama oma panust kliimaneutraalse majanduse saavutamiseks 175-290 miljardi euro võrra aastas. Niisiis oleks juba ainuüksi tervishoiu pealt kokku hoitud raha seda investeeringut väärt. Sellele lisanduvad muud välditavad majanduslikud kahjud, mida põhjustaks rohkem kui 1,5 kraadine soojenemine.
Eestis on kliimaneutraalsusele ülemineku juures probleem töökohtade kadumisega põlevkivitööstuses. Samas on see ka võimalus luua parem tulevik Ida-Virumaa elanikele. Riik peaks tegelema sellega, et leida võimalused uute töökohtade tekkeks ja ettevõtluse arendamiseks Ida-Virumaal.
6. Muud ettepanekud/arvamus seoses Euroopa liidu pikaajalise strateegia visiooniga.
Oleme väga nõus dokumendi sõnastusega lk 6 : „Hilinev ja koordineerimata tegevus suurendaks ohtu, et liit jääb rohkelt CO2 heitkoguseid tekitavate taristute ja kasutuskõlbmatute vahendite lõksu, mis muudab majanduse vältimatu ümberkujundamise kallimaks.” Põlevkivist elektri tootmine lõppeb paratamatult ja seda on vaja koordineerida. Investeerides fossiilkütuste tootmisesse põlevkiviõlina, riskime me sellega, et lukustame end pikkadeks aastateks tulevikus väärtusetute taristute kätte (arvestades maailma keskkonnapoliitika suundumust, CO2 hinna tõusu ja ka praegust nafta hinna suurt kõikumist). Eesti peaks oma poliitikakujunduses selle peale mõtlema ning juba praegu põlevkivienergeetikast väljumist (sh õlitootmise lõpetamist) kavandama ja mitte jätma seda küsimust ise lahenema.
Toetame 8. stsenaariumit, mis toetub vähem tehnoloogilisele edule ja rohkem ELi ettevõtluse ja tarbimise mustrite muutumisele ringmajanduse suunas. 7. stsenaariumi puhul on liigselt suur oht meie metsade süsiniku sidumise võimele ja liigirikkusele, kuna biomassi kasutamine on seal palju suurema rolliga. Ka visioonidokumendis on välja toodud, et sellega peab arvestama. Mainitud on, et kõige optimistlikuma stsenaariumi puhul võib aastaks 2050 suureneda biomassi kasutamine energiatootmiseks 80%. Samas jääb selgusetuks, kuidas on nii suurt biomassi kasutamist võimalik saavutada ilma suurte mõjudeta kliimale ja elurikkusele. Selle vältimiseks tuleks eelisjärjekorras igasugust energia- ja ressursikasutust viia miinimumini energiaefektiivsuse, tarbimisharjumuste ja ringmajanduse edendamisega ja ka riiklikud poliitikad peaks seda jõulisemalt suunama.
Eestikeelsest tõlkest ei tule selgelt välja, et on mõeldud süsinikuneutraalsust/kliimaneutraalsust ning tõlge jätab lugedes eksliku mulje („net-zero greenhouse gas economy” on tõlgitud kui „nullilähedasi kasvuhoonegaaside heitkoguseid tekitav majandus”).