Vahetult enne jõule, 21. detsembril koguneti arutama selle üle, kuidas Euroopa Liidu kliimarahastusega võimalikult tõhusalt aidata kaasa kliimakriisiga toimetulemisele. Vestlust juhtis Maris Jõgeva Eestimaa Looduse Fondist.
.jpg "Soode taastamine on üks looduspõhistest lahendustest, mis aitab kaasa kliimakriisi ohjeldamisele. Foto: Meelis Leivits")
Vestlusringi alustas Laur Kanger TÜ suurte siirete töörühmast, kes raamistas mõttevahetuse ühiskonnateaduslikust perspektiivist. Kanger andis ülevaate sellest, kuidas toimuvad nihked ühest sotsiotehnilisest süsteemist teise, kuidas selle käigus muutub radikaalselt ka süsteemi toimeloogika ehk siirded ning millised on siirete toimumiseks või nende soodustamiseks vajalikud sekkumised. Nagu Kanger nentis, on mõned vajalikud sekkumised poliitiliselt populaarsemad kui teised, nagu näiteks panustamine uutesse tehnoloogiatesse ja nende kasutuselevõtu kiirendamine (nt päikesepaneelide investeeringutoetuse pakkumine). Teistsugused sekkumised, nagu näiteks valitseva süsteemi nõrgestamine (nt põlevkivisektori keskkonnatasude tõstmine) on ühiskonnas enam taunitud, mistõttu ei peegeldu need ka poliitilistes otsustes.
Keskkonnaministeeriumi nõunik Aire Rihe andis ülevaate kestliku rahastuse kujundamisest Euroopas ja Eestis. Aire Rihe sõnavõtust jäi kõlama, kuidas Eesti riik ja Euroopa Liit laiemalt on finantssektorit ümber kujundamas kestlikkuse põhimõtetega kooskõlas, et erasektori rahandus liiguks jätkusuutlikul kursil. Näiteks on järgmise paari aasta jooksul tulemas kestliku arengu teadlikuma juhtimise ning finantsandmete avalikustamist soodustavad muudatused ettevõtetele seatud nõudmistes. Andmete kättesaadavus reaalajas on muutumas üha olulisemaks.
Praktilisi näiteid riigi ja erasektori koostööst tõi oma sõnavõtus Kristiina Kerge Sustaxost. Sustaxo arendab teenust, mis teeks ettevõtetele lihtsamaks riigile ja avalikkusele mõeldud keskkonnaaruannete koostamise ja esitamise vastavalt uutele standarditele (DNSH jms). Konkreetse pilootprojekti raames katsetatakse teenuse toimimist Tallinna Sadama näitel. Muuhulgas on Sustaxol välja töötamisel kestliku rahastuse taksonoomia tööriist, mis aitaks orienteeruda keskkonna- ja kliimakriteeriumite maailmas ka ettevõtetel, kellele see otseselt kohustuslik ei ole, näiteks Eesti väike- ja keskmise suurusega ettevõtetel.
Vestlusringis sõna saanud Eesti Rohelise Liikumise huvikaitse ekspert Silver Sillak peegeldas keskkonnaühenduste vaadet kõlanud teemadele, eriti Laur Kangeri mainitud süsteemisiirdeks vajalikke muudatusi. Konkreetsemalt andis Sillak hinnangu EL taaste- ja vastupidavusrahastu, õiglase ülemineku rahastu ja ühtekuuluvuspoliitika rahastu planeerimisele Eestis kui ühele näitele, kuidas rahasid kliimakindluse saavutamiseks on juhitud. Lisaks juhtis ta tähelepanu järgnevaks seitsmeks aastaks paika pandud toetusstrateegiate potentsiaalsetele ohukohtadele ning tõi välja, kuidas ELi toetust saaks kasutada senisest ambitsioonikamalt rohepöörde hoogustamiseks Eestis. Kokkuvõttes Sillaku hinnangul
- investeerib Eesti riik peamiselt tehnoloogiasse, kuid ökosüsteemide taastamisele samas raha ei jagu;
- olemasolevaid süsteeme muutvaid reforme ei soovita teha;
- muret tekitavad vastuolulised poliitilised otsused, iseäranis transpordisüsteemi arendamisel (maantee- ja raudteetaristu üheaegne arendamine samal ajal, kui eesmärk on suunata reisija- ja kaubavedu maanteelt raudteele).
Järgnes arutelu, kus muuhulgas vahetati mõtteid, missugune peaks olema finantssektori roll ühiskondlike muutuste algatamisel. Ühelt poolt on võimalik finantssektori ning kohustuslike reeglite kaudu rohepöörde kulgu kiirendada, samas käis arutelust läbi mõte, et finantssektoril jääb tõeliseks muutuste eesvedamiseks puudu innovaatilisusest, mistõttu peaksid muudatuste katalüsaatoriteks olema riik ja kodanikuühiskond.
Arutelu kokkuvõtteks saab öelda, et kõnelenute seas valitses üsna suur üksmeel selles, et:
- eesseisvad muutused, nt kestliku rahastuse taksonoomia kasutussevõtt, Eesti ja ELi erinevad algatused, on mitte ainult vajalikud, vaid ka kasulikud;
- lahendused pole pelgalt investeeringud tehnoloogiasse, vaid ka elurikkusesse, looduspõhistesse lahendustesse ning eluslooduse heaolu suurendamisse;
- lisaks tehnoinvesteeringutele on kestliku tuleviku tagamiseks möödapääsmatu laiem süsteemide ümbermõtestamine;
- kultuurilise muutuse tekkimiseks ja rohelise mõtteviisi levikuks on vaja rohkem eestvedajaid, kes näitaksid eeskuju ja/või avaldaksid mahajääjatele sotsiaalset survet. Siin on oluline roll haridussüsteemil nii tasemeõppe kui ka täiendkoolituse kaudu. Samas on haridussüsteem juba niigi ülekoormatud ja vastutust ainult sellele lükata ei saa.