Laupäeval, 10. augustil kl 16 toimub Arvamusfestivali Hea kliima alal kliimaviktoriin, kus lisaks publikule löövad kommenteerijana kaasa ka eri valdkondade eksperdid. Osalema on aga oodatud kõik huvilised!
Uurisime TLÜ Haridusinnovatsiooni keskuse teadur Grete Arrolt, kes samuti osalemas:
Kui saaksid kõigile Eesti inimestele keskkonnateemadel ühe asja päevapealt selgeks teha, siis mis see oleks?
Kui saaksin ühe asja selgeks teha, siis ma teeksin vähemalt kolm:
- keskkonda säästvad käitumised: lihtsasti teostatavad käitumuslikud muudatused on pigem vähetõhusad; tõhusad on paraku need, mis nõuavad mõningast pingutust, elumuutust, planeerimist, teadmisi-mõtlemist, loobumist, piiramist. Kui need aga harjumuseks saavad, pole nad enam pingutavad. (Mulle näib, et ei peaks tegema silmakirjalikku nägu, et "me ei suuda ju ennast tarbides, nautides ja mugavuste osas piirata". Me piirame oma naudinguid kogu aeg - haige lapse voodi ääres, haridust omandades, ihaldatud töökohale kandideerides, kellelegi meeldida tahtes, tervislikult elada tahtes - sest need asjad on meile antud hetkel olulised. Kui me ei suuda end elukeskkonna tuleviku pärast piirata, siis ei maksa teha nägu, justkui see oleks meile oluline.)
- leiutasin mõiste "keskkonnahügieen". Nii, nagu täiskasvanud inimesed üldiselt peavad suurema osa ajast silmas - ja eriti oma laste puhul - kas see või teine asi, tegevus, toit jne on tervislik või hügieeniline (ilma, et nad tunneks, et meid seejuures ahistatakse, vaid nad üldiselt teavad, mis on selle tegevuse väärtus) - võiksid täiskasvanud planeedikodanikud sama järjekindlalt mõelda, kas iga nende tegevus või valik (reis, ost, transpordi- või koduvalik, hobi, töö, poliitiline valik vms) on tema enda/laste elukeskkonda parendav, säilitav või hävitav. Keskkonna suhtes hügieeniline või keskkonna ellujäämisvõimet hoidev mõtlemine peaks olema elementaarne; küsimus iga personaalse valiku keskkonnamõjust võiks töömälus aktiveeruda sama automaatselt kui iga personaalse valiku tervisemõjust.
- võiksime aduda, et keskkonnateemadel ei saa ilma süsteemimuutusteta enam edasi. Me võime rääkida eraelulistest valikutest, aga see on natuke mugavusteema, mis võib tekitada petliku tunde, et "olen teinud kõik, mis võimalik, juba panustanud küll". Ilmselt veelgi olulisemad on meie poliitilised tellimused, mida me iga päev oma esindajatele esitame (või siis ei esita). Kui iga valimistel hääli taotlev isik saaks pidevalt valijatelt sõnumeid laadis "jajah, olete ilusti kammitud ja vahvate plaanidega tegelased, aga selle kõige eeldus on hea keskkonnaprogramm, ja teie oma on kahjuks lapsik/jätkusuutmatu/ebaveenev/ei adresseeri olulisi probleeme", küll siis ka poliitikud hakkaks reaalselt aru saada püüdma, milles on asi - milles see keskkonnapoliitika siis tegelikult seisnema peaks? (kusjuures: on eriti HALB, kui parteis delegeeritakse keskkonnateemad ühele isikule. See on sama hea, kui delegeerida kätepesemine lasteaiarühmas ühele lapsele, kelle käed on siis musterpuhtad. Tõenäoliselt kõiki poliitilisi otsuseid peaks värvima teadmine, kuidas need paistavad elukeskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast - täpselt nagu kõiki otsuseid vaadatakse alati läbi muude oluliste alusväärtuste filtri, nagu inimõigused, põhiseaduses kirjapandu või teaduspõhisus. Parteis ei tohiks olla keskkonnateemadel ignorantseid inimesi.)
Uurisime TLÜ Haridusinnovatsiooni keskuse teadur Grete Arrolt, kes samuti osalemas:
Kui saaksid kõigile Eesti inimestele keskkonnateemadel ühe asja päevapealt selgeks teha, siis mis see oleks?
Kui saaksin ühe asja selgeks teha, siis ma teeksin vähemalt kolm:
- keskkonda säästvad käitumised: lihtsasti teostatavad käitumuslikud muudatused on pigem vähetõhusad; tõhusad on paraku need, mis nõuavad mõningast pingutust, elumuutust, planeerimist, teadmisi-mõtlemist, loobumist, piiramist. Kui need aga harjumuseks saavad, pole nad enam pingutavad. (Mulle näib, et ei peaks tegema silmakirjalikku nägu, et "me ei suuda ju ennast tarbides, nautides ja mugavuste osas piirata". Me piirame oma naudinguid kogu aeg - haige lapse voodi ääres, haridust omandades, ihaldatud töökohale kandideerides, kellelegi meeldida tahtes, tervislikult elada tahtes - sest need asjad on meile antud hetkel olulised. Kui me ei suuda end elukeskkonna tuleviku pärast piirata, siis ei maksa teha nägu, justkui see oleks meile oluline.)
- leiutasin mõiste "keskkonnahügieen". Nii, nagu täiskasvanud inimesed üldiselt peavad suurema osa ajast silmas - ja eriti oma laste puhul - kas see või teine asi, tegevus, toit jne on tervislik või hügieeniline (ilma, et nad tunneks, et meid seejuures ahistatakse, vaid nad üldiselt teavad, mis on selle tegevuse väärtus) - võiksid täiskasvanud planeedikodanikud sama järjekindlalt mõelda, kas iga nende tegevus või valik (reis, ost, transpordi- või koduvalik, hobi, töö, poliitiline valik vms) on tema enda/laste elukeskkonda parendav, säilitav või hävitav. Keskkonna suhtes hügieeniline või keskkonna ellujäämisvõimet hoidev mõtlemine peaks olema elementaarne; küsimus iga personaalse valiku keskkonnamõjust võiks töömälus aktiveeruda sama automaatselt kui iga personaalse valiku tervisemõjust.
- võiksime aduda, et keskkonnateemadel ei saa ilma süsteemimuutusteta enam edasi. Me võime rääkida eraelulistest valikutest, aga see on natuke mugavusteema, mis võib tekitada petliku tunde, et "olen teinud kõik, mis võimalik, juba panustanud küll". Ilmselt veelgi olulisemad on meie poliitilised tellimused, mida me iga päev oma esindajatele esitame (või siis ei esita). Kui iga valimistel hääli taotlev isik saaks pidevalt valijatelt sõnumeid laadis "jajah, olete ilusti kammitud ja vahvate plaanidega tegelased, aga selle kõige eeldus on hea keskkonnaprogramm, ja teie oma on kahjuks lapsik/jätkusuutmatu/ebaveenev/ei adresseeri olulisi probleeme", küll siis ka poliitikud hakkaks reaalselt aru saada püüdma, milles on asi - milles see keskkonnapoliitika siis tegelikult seisnema peaks? (kusjuures: on eriti HALB, kui parteis delegeeritakse keskkonnateemad ühele isikule. See on sama hea, kui delegeerida kätepesemine lasteaiarühmas ühele lapsele, kelle käed on siis musterpuhtad. Tõenäoliselt kõiki poliitilisi otsuseid peaks värvima teadmine, kuidas need paistavad elukeskkonna jätkusuutlikkuse seisukohast - täpselt nagu kõiki otsuseid vaadatakse alati läbi muude oluliste alusväärtuste filtri, nagu inimõigused, põhiseaduses kirjapandu või teaduspõhisus. Parteis ei tohiks olla keskkonnateemadel ignorantseid inimesi.)