“Selleks, et vältida kliimakriisi katastroofilisi tagajärgi, on hädavajalik hoida globaalse temperatuuri tõus alla 1,5 kraadi võrreldes tööstusrevolutsioonieelse tasemega. Kriitiline soojenemise piir võib jõuda kätte juba aastaks 2030.” - Rahvaalgatus Kliimaneutraalne Eesti aastaks 2035
Aga vaatame korra tagasi, et siis uuesti pilk tulevikku heita!
Rahvusvahelise kliimapoliitika rada on olnud pikk ja käänuline. Siinkohal toome välja vaid tähtsamad teetähised ning sekka ka huvitavaid seiku. Ligi 30 aasta pikkune ajajoon algab aastaga 1990. Just selle aastakäigu CO2 heitmed otsustati võtta aluseks, millega riikide edaspidiseid pingutusi heitmete vähendamisel võrrelda. Ajalooline otsus tehti 1992. aastal toimunud ÜRO Rio “Maa Tippkohtumise” raames. Miks CO2 heitmed? Kuna selle kasvuhoonegaasi järsku tõusu atmosfääris seostatakse keskmise temperatuuri tõusuga. Miks aasta 1990, mitte mõni hilisem aasta? Tegemist oli antud hetkel kõige värskemate saadaolevate andmetega, kuna heitmete arvestus toimub paratamatult teatava hilinemisega. Aga miks 1990, mitte mõni varasem aasta või üldse ajaloolised heitmekogused? Võimalikuks vastuseks sellele küsimusele on toodud tollaste suurreostajate lobitööd - mida kõrgemana sai näidata baastaseme heitmeid, seda kauem said suurriigid oma tööstussektoreid häirimatult edaspidigi käigus hoida. Või andis paratamatut tööstuse kokkutõmbumist näidata kui suurt (maast leitud) pingutust keskkonnarindel. Ka Eesti NSV heitmed olid 1990. aastal kõrgpunktis, kuna Narva elektrijaamad tootsid muuhulgas energiat ka tollasele Leningradi linnale. Samas püüti lobitööga vältida ka ajalooliste heitmete arvestamist (nt tööstusrevolutsiooni algusaegadest alates) - sel juhul oleks paistnud eriti selgelt välja võimsate suurreostajate viimase aastasaja “panus” (luksuskaupade tootmiseks) arengumaade heitmetega võrreldes (eelkõige elus püsimise tagamiseks). Huvitav fakt: juba 1992. aasta konverentsil võtsid sõna ka noored, et oma tuleviku eest võidelda - internetiavarustest võib leida tollal 12aastase Severn Suzuki kõne.
Rio üheks eesmärgiks oli kasvuhoonegaaside stabiliseerimine aastaks 2000 - kui me heitmeid vähendada ei suuda, siis vähemalt ärme nende juurdetootmise tempot tõsta. Paraku oli 2000. aastaks heitmete aastane juurdekasv +6%. Keskkonnaministeeriumi andmetel oli tegu osalistele vaid soovitusliku dokumendiga, keskkonnakaitsjad kipuvad jääma eriarvamusele. Tähtsaid lepinguid on olnud hiljemgi ning eesmärgid samuti järjest ambitsioonikamad. Tõsiasi on aga see, et 2012. aastaks oli CO2 juurdekasv saavutanud võrreldes 1990. aastaga +60%. Ei, tegemist ei ole trükiveaga. Tegemist on poliitilise põrumisega.
2015. aastal sõlmitud Pariisi kliimalepe loobus protsentide väljahõikamisest ning keskendub globaalsele temperatuurile. Eesmärgiks on hoida kliimakuumenemine alla +2 kraadi võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga, ja ideaalis püüelda +1.5 kraadi joone alla jääda. Paraku on selge, et +1.5 kraadi on käes tõenäoliselt juba aastal 2030 ning täna ei ole paljude riikide puhul selge, kuidas seda vältida.
Siin on Eestil võimalus panustada oma nõtkusele ja nutikusele, et elaniku kohta ühe suurima süsinikujalajäljega riigist muutuda tõeliseks teerajajaks. Selleks vajame aga selget sihti. Oma panuse selle sihi andmiseks saad anda toetusallkirjaga - vt kommentaarides Rahvaalgatust!
Ajaloolise sissepõike kirjutas Madis Vasser Eesti Rohelisest Liikumisest.