Küllap jääb isegi enamik maavaradest maakoorde alles, elades üle inimkonna tekke, õitsengu ja väljasuremise.
Seepärast, rääkides nende ressursside lõppemisest, on otstarbekas kasutada majanduslikku kontseptsiooni, mille järgi maavara loetakse ammendunuks hetkest, mil selle kaevandamise ja toodeteks töötlemise kulud ehk omahind ületab selle eest makstavat turuhinda. Pärast seda pole kaevandamise jätkamine makromajanduslikust aspektist enam otstarbekas.
Näiteks kui Eesti Energia ekskavaatorid kulutaks rohkem elektrit, kui nende kaevatud põlevkivist elektrit toodetakse, siis oleks kaevandamise jätkamine ilmselgelt mõttetu. Praegu suudavad need masinad küll enda energiakulu tasa teenida, kuid mitte tekitatud keskkonnakahju.
Ida-Virumaa kolooniaks
Riigikontrolli auditi järgi on põlevkivi kaevandamise ja kasutamise keskkonnamõju suurem kui ühelgi teisel tööstusharul Eestis. Võib-olla on see isegi suurem kui kogu ülejäänud Eesti majandusel kokku.
Põlevkivisektori õhusaaste moodustab üle 70% Eesti õhuheitmetest ning põlevkivijäänused 70% jäätmetest. Põlevkivisektori osa pinna- ja põhjaveekasutusest moodustab üle 90%.
Kui püüda tekitatud keskkonnakahju rahasse hinnata, võiks kokku liita vajalikud keskkonnainvesteeringud olukorra leevendamiseks.
Lisaks tuleks arvesse võtta saastunud vee ja õhu tõttu haigestunud inimeste tegemata töö ning ravikulud. Passivasse tuleks kirjutada ka kulud uute sügavamate kaevude rajamiseks, elanikkonna ümberasustamise kulud, kinnisvarahindade languse kaevanduspiirkondades ja palju muud. Kuidas aga mõõta kahju, mis on tehtud maastikele ja nende elurikkusele?
Kuni praeguseni maksis põlevkivisektor saastamise ja ressursside tarbimise eest keskkonnatasusid enam-vähem võrdselt teiste majandussektoritega (soodustused olid jäätmete ladestamisele). Ehkki tööstusharu tekitatud keskkonnakahju pole keegi rahasse arvutanud, on üpris selge, et seni makstud saastetasud katsid tekitatud keskkonnakulusid vaid osaliselt.
Nüüdseks on aga ilmne ja valitsuse tasemelgi otsustatud, et põlvkivisektor ei jaksa maksta tekitatud kahju eest ka senisel määral. Tööstusharu turgutatakse keskkonnatasude alandamisega ökomaksureformi alguse, 2009. aasta tasumääradega. Hoolimata sellest abipaketist, toodab endiselt iga tonni kaevandamine kahjumit ka omanikele. Samas toimuvad massilised töötajate koondamised. Järelikult ongi tekkinud olukord, kus kaevandamisest tekib majanduslikus mõttes rohkem kahju kui kasu ehk põlevkivi kaevandamine ei tasu enam ära.
Sellegipoolest, kaevandamine jätkub ja äsja Riigikogus heaks kiidetud põlevkivi arengukava järgi võiks tulevikus oodata koguni kaevandusmahtude tõusu. Kuidas see võimalik on?
Skeem on üpris lihtne, kui kaevandamist vaadelda näiteks majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) või ka sammuva hiidekskavaatori seisukohalt. MKMi jaoks pole oluline, et süsteem toodab kahjumit. Ega teised ministeeriumid ju ka kasumit tooda.
Ministeeriumile on oluline, et ametnikkond muudkui paisuks, siis suureneb ka vastavate ametnike ja poliitikute võim. Ekskavaatori jaoks pole tekitatud kahju samuti sugugi oluline, tema jaoks võib kaevamine olla puhas lõbu.
Kes selle lõbu kinni maksab? Osaliselt kõik Eesti maksumaksjad läbi korstnasse kirjutatavate “investeeringute” ja muude avalike kuludega, kuid eelkõige maksavad ja kannatavad Ida-Virumaa elanikud. Vastavalt “abipaketile” võib alates tänavu juulist sama raha eest Kirde-Eesti tööstuslinnade välisõhku 1,5 korda rohkem saastada. Teiste Eesti linnade välisõhku pakett ei puuduta!
Praeguseni võis Eestit hea tahtmise juures vaadelda tervikliku riigina, mille kõikidesse provintsidesse suhtuti võrdselt. Seoses põlevkivisektori keskkonnatasude erisusega on aga riik loonud endale Ida-Virumaa näol koloonia, kust saab emamaa jaoks maavara kaevandada ning kuhu saab maha jätta saastunud õhu, vee ja muud keskkonnaprobleemid.
Kui päris-Eesti edendab uusi tehnoloogiaid, eksporti ja infoühiskonda, siis koloonia orienteerime toorainesektorile, kus madalapalgaline tööjõud, kellelt kolonistide kombel lojaalsust ja riigikeele oskust nõuame.
Vajame head tegevuskava
MKMilt kuuleme väidet, et kriis põlevkivisektoris tuleneb nafta madalast hinnast maailmaturul. Kui see tõuseb, siis paranevat ka põlevkivisektori positsioon.
Meil tulevat vaid ajutiselt kahjumit kannatada ja peagi jõuame kasumisse tagasi. Niisuguse mõttekäigu osas vastab tõele see, et põlevkivitööstus on majanduslikus mõttes sisuliselt naftatööstuse haru, ehkki kõige ebarentaablim ja keskkonnavaenulikum haru.
Me tunneme põlevkivi kui Eesti rahvuslikku pruuni kulda, kuid tegelikult on see kõikjal maailmas üsna tavaline kivim. Näiteks USA põlevkivivarud on Eesti omadest tuhandeid kordi suuremad, kuid neid ei kaevandata, sest see oleks majanduslikult mõttetu.
Meie peamised põlevkivitooted on elekter ja kütteõli, mille turuhind ongi praegu madal, samuti kui nafta turuhind. Järelikult, kui nafta turuhind tõuseb, siis tõuseb tõepoolest ka põlevkivitoodete turuhind.
Vähem on aga räägitud sellest, miks üldse nafta turuhinna tõusu prognoositakse. Võib uskuda ideed, et madal nafta hind tuleneb suurriikide vahelistest pingetest, millega näiteks USA survestab Venemaad. Sellisel juhul tuleks põlevkivisektorisse raha kühveldades naiivselt uskuda, et globaalsed pinged peagi leevenevad.
Nafta turuhinna tõus tulevikus on aga väljaspool kahtlust seoses asjaoluga, et selle kaevandamise omahind kerkib. Tänapäeval on maapinnalähedased ja kergesti kättesaadavad suured naftaväljad ammendatud, mistõttu nõudluse rahuldamiseks liigutakse üha sügavamale, raskemini ligipääsetavatesse kohtadesse. Nafta tootmine muutub aina kulukamaks. Omahinna tõus surub aga üles nafta turuhinda ja järelikult ka põlevkivi turuhinda.
Seega võiks justkui loota, et kõik saabki korda ja põlevkivisektor väljub kriisist iseenesest.
Kahjuks võivad aga Eesti põlevkivivarudega asjad olla halvemad kui maailma naftavarudega. Pindmised ja paksemad põlevkivikihid, kokku umbes miljard tonni, on juba läbi kaevatud ja iga järgmine kaevandus on eelmisest kulukam. Järele jäänud umbes kaks miljardit tonni on juba liiga sügaval. Põlevkivitootmise omahind muudkui tõuseb, kardetavasti kiiremini kui nafta oma.
Kui nafta puhul loodetakse veel uute varude leidmisele, siis Eesti põlevkivi puhul enam mitte. Sellisel juhul on põlevkivisektor mitte ajutises kriisis, vaid lootusetus olukorras. Pole võimatu, et kaevanduste käigushoidmiseks peab valitsus kehtestama tulevikus aina kallimaid abipakette, maksumaksjate ja kohalike elanike kulul. Õnneks võime loota, et appi tuleb Euroopa Komisjon ning keelab meie riigil sellise ennasthävitava tegevuse ära.
Riigijuhtidelt kuuleme ka väidet, et põlevkivsektori kunstlik ülalpidamine on vajalik, leevendamaks sotsiaalseid probleeme Ida-Virumaal. Siit võiks välja lugeda, et Kirde-Eestis elavad teisejärgulised inimesed, kes aastal 2016 ja ka tulevikus rahulduvad kivisse augu raiumisega, madala palga, saastunud õhu ja veega.
Ennasthävitav tootmine
Eestimaa Looduse Fond on viimased kakskümmend aastat püüdnud valitsusi veenda, et põlevkivienergeetikal pole suurt tulevikku ning et sellele tuleb leida alternatiivid, sh nii energia tootmise kui ka tööhõive mõttes.
Samas on vaja mõelda, mis saab läbikaevatud maast, jäätmetest jne. Kuna kiireid lahendusi pole, on vaja välja töötada pikaajaline põlevkivist väljumise strateegia ja tegevuskava.
Tegu on keerulise ülesandega, mille ideeks on, et valitsus lõpetab pea liiva alla peitmise, võtab teadmiseks, et majanduslikult mõttekas põlevkivi lõppes aastal 2015, ning juhib kujunenud olukorras nii Eesti energiamajanduse kui Ida-Virumaa uutele, jätkusuutlikele alustele.
Kristjan Piirimäe
Eestimaa Loodus Fondi projektijuht
Artikkel on ilmunud ka Maalehes.