IPCC kinnitab raportis, et praegusel hetkel on kliima soojenenud tööstuseelse tasemega võrreldes 1°C. Selle soojenemise mõju oleme juba kõik tunda saanud: üha sagedamini tuleb ette ekstreemseid ilmastikusündmusi, nt ekstreemsed soojakraadid suvel, suured vihmad ning üleujutused ja tormid.
IPCC raport tõestab, et tuleviku kahjud sõltuvad oluliselt sellest, kui kiirelt meil õnnestub süsiniku õhku paiskamist vähendada ning kui suurel määral me suudame soojenemist tulevikus ära hoida. Igasugusel soojenemisel on olulised mõjud, ent on oluline vahe, kas soojenemist õnnestub hoida 1,5°C ja 2°C piires või üle 3°C, mis on globaalse soojenemise praegune trajektoor.
IPCC raportist nähtub, et temperatuuri tõusu tuleks hoida alla 1,5°C, kuna üksnes selle piires on võimalik paljusid tulevase soojenemise tõsiseid tagajärgi ära hoida. Pool kraadi soojenemist tähendab suurt erinevust. Soojenemine alla 1,5°C tähendab tõsiste kuumalainete, vihmhoogude, tormide ja üleujutuste väiksemat mõju, samuti on selle piires võimalik päästa kliimamuutuse mõjudest enamikku maailma taime- ja loomaliikidest. Võrreldes 2°C soojenemisega tähendab 1,5°C 10 cm madalamat merevee taset aastaks 2100, mis omakorda säästaks miljonite inimeste kodusid, kes elavad rannikul või saartel.
2°C ei ole raporti kohaselt enam vastuvõetav piir, kuna IPCC hinnangul on selle tagajärjed palju ohtlikumad, kui eelnevalt ennustatud ning see tähendaks meie tsivilisatsiooni laiaulatuslikku laastamist. Kliimamuutuse mõjud tähendavad paljude jaoks elatusallikate kadumist, väheneb ligipääs puhtale veele ja toidule, löögi alla satub turism, kahjustatud saab nii inimeste tervis kui tööstuse, energeetika ja transpordi infrastruktuurid, piiratud on majanduskasv ning suureneb üleüldine vaesus, konfliktioht ning migratsioon. Juba praegu on kliimamuutus sundinud miljoneid inimesi oma kodust lahkuma – 1,5°C piiresse jäämine hoiaks seda riski miinimumi tasemel.
Et kliimamuutus jääks alla 1,5°C, nõuaks tõsist nihet ja kohest muutust poliitikas. Lühidalt on vaja kiirelt minna üle 100% taastuvenergiale. Suurendada tuleb investeeringuid energiasäästu, puhtamasse tööstustootmisse ja tarbimisse, peatada koheselt investeeringud fossiilkütuste infrastruktuuri nii energeetikas kui transpordis ning taastada looduslikud ökosüsteemid, nt nagu metsad. Pikemas perspektiivis toob see lähenemine meile suuremat kasu kui kahju.
Positiivse poole pealt võib välja tuua, et paljud ettevõtted, investorid, omavalitsused ning kodanikuühiskonna grupid on 1,5°C piiri olulisust teadvustanud ning tegutsevad selles suunas. Ent vaja on valitsuste tegevust ja ametlikke otsuseid. Praegu haigutab ametliku poliitika ning 1,5°C piiresse jäämise vahel suur lõhe. 2015. a sõlmitud Pariisi leppes võeti küll eesmärgiks, et riigid pingutavad 1,5°C piiresse jäämiseks, ent leppega võetud kohustused, sh EL lubadus vähendada aastaks 2030 emissioone vähemalt 40%, hoiaksid soojenemist ka kõige paremal juhul üksnes 3°C piires. IPCC raport näitab, et kui emissioonide tõus jätkub praegusel tasemel, tõuseb temperatuur üle 1,5°C juba aastaks 2040.
Kõigil riikidel on vaja oma praegused aastaks 2030 seatud kliimaeesmärgid üle vaadata ja neid tugevdada. See peab sündima juba sel aastal Katowices toimuval ÜRO kliimakohtumisel (COP24). Mõned EL liikmesriigid nagu Holland ja Rootsi on üles kutsunud tõstma 2030 kliimaeesmärke vähemalt 55%-ni. Aastaks 2040 on vaja jõuda Euroopas nullemissioonini.