Kui läheme poodi süüa ostma, siis arutame enne perega, mida süüa teeme ja mida seega poest tarvis osta on, sest tahaks ju, et kogu pere valminud rooga hiljem hea meelega sööks. Nii on söögi tegemine ühislooming, kuhu iga kõnealusest söögikorrast puudutatud pereliige saab sõna sekka öelda ja nii söögi valmistamise protsessis otsustaja olla. Kui pere ühise söögikorra korraldamisest kõrvale jätta võib juhtuda, et sööjaid laua taga ei ole või süüakse vaid viisakusest. Varem või hiljem kannataks pere omavaheline läbisaamine, tekiks tülisid ja ütlemisi. Võimalik, et söögi tegemise vastutus läheks peres edaspidi kellelegi, kes ülejäänutega paremini arvestada oskab. Pere on nagu ühiskonna minimudel ehk söögitegemise loo võib üle kanda palju suurematele ja tervet ühiskonda või mõnd selle osa puudutavatele tegemistele. Näiteks sellele, kuidas tulla Eestis ühiselt toime üha rangemate kliimaeesmärkidega, rohepöördega, õiglase üleminekuga, Ida-Virumaa roheplaaniga.
Koosloomet kasutatakse üha enam erinevate tegevuste ja teenuste planeerimisel, et need oleksid realistlikud, kasutatavad, vastaksid valminuna kasutajate ootustele. Näiteks, kui planeerime katki läinud asjade parandamise töökoda, on oluline, et saaksid kaasa rääkida kohalikud inimesed, need, kes hakkavad enda katkiseid asju parandusse viima, inimesed ja organisatsioonid, kes saaksid rahaliselt ettevõtmist toetada, aga ka inimesed, keda huvitaks sellise töökoja eestvedamine. Koosloomes tegutsemine õpetab meid aru saama, kuidas teised inimesed mõtlevad, mida nad vajavad ja mis neid motiveerib ning teised õpivad sama meie kohta. See aitab “nihutada” tükid õigesse kohta pusles ning tulemus on kõigile ühtviisi nauditav. Koosloome mõte on tekitada alt-üles innovatsiooni ja luua osalejate vaheline sünergia, kus samal ajal üksteiselt õpitakse, võrgustutakse, eksperimenteeritakse.
Loe vene keeles / на русском
Kirjutas: Katre Liiv, Eestimaa Looduse Fond